Aeg möödub väga kiirelt. Alles ma valmistusin esimeseks tööpäevaks, nüüdseks olen juba kuu aega usin töömesilane olnud. Töö enda kohta niipalju, et midagi väga keerulist seal ei ole. Kui oskaks veel rootsi keelt, siis oleks seal firmas isegi arenemisvõimalust ja ka praegune töö oleks palju kergem. Aga eks need vajalikumad sõnad saab ruttu google translate’i abil ka endale selgeks teha. Päevad on suuremas osas vennad, ehk siis suht rutiinne värk, aga samas pole eriti palju stressi seal, nii et see on tore :)

Tore on ka veel see, et igal teisipäeval tuuakse firmasse puuvilju, mida kõik endale köögist tuua võivad. Ning reedeti on firma poolt hommikusöök ehk siis saab endale mõnusad võiksid meisterdada. Lisaks saab iga kuu sporditoetust, mille alla kuulub ka bowling. Sel nädalal ma otsustasingi sõpad kokku koguda ja neile ühe bowlinguõhtu välja teha.

4:12 pm  •  14 April 2012  •  View comments

ma satun viimasel ajal siia kirjutama ainult nö murranguliste sündmuste ajal. Viimane postitus oli koolilõpetamise kohta, nüüd on algamas järgmine etapp ehk siis esmaspäeva hommikul kell 9 astun tööinimeste ridadesse. Kui keegi nüüd küsiks, mida ma siis viimased poolteist kuud teinud olen, siis ma ausalt öeldes ei oskakski mingit tarka vastust anda. Eks vist puhanud ja suht mitte midagi teinud. Alguses oli see päris mõnus - ei olnud igapäevaselt alateadvuses seda vaikset häälekest, mis sunniks kooliasjadega tegelema, kuna..enam polnudki mingeid kooliasju. Aga mingi aja möödudes muutus see veits tüütuks ka, kuna teised kõik olid päeval tööl-koolis ja üksinda pole just eriti mõnus chillida kogu aeg. Ehk siis tegelikult mõnes mõttes ootan ka tööleminekut, kuigi ma usun, et hiljemalt esmaspäeva õhtuks ma kahetsen, et ma seda ütlesin.

Selle nädala veetsin maal, kuna ei tea ju, millal sinna nüüd jälle pikemalt minna saab. Enne äratulekut võtsin üle pika aja välja oma lemmikretseptiraamatu ehk siis šokolaadiraamatu ja küpsetasin mõned küpsised..

Kui Rootsis ja Saksamaal enam lumeraasugi pole ja kõik kena kevadet naudivad, siis meil on aknast välja vaadates veel selline valge vaatepilt…

tegelikult linnas on õnneks vähem lund ja kõnniteed juba suht kuivad :)

Nüüd ma siis üritan nautida viimast nädalavahetust enne tööelu algust ja homme on meil siin isegi juba üks tähtpäev tähistada :) :)

11:57 am  •  17 March 2012  •  View comments

Ma tean, et ma kirjutasin viimati liiga ammu, aga nüüd on tekkinud hetk, mil mul midagi olulist öelda ka on ning fototõendeid on ka (tänu pirrule, kes endale just uue kaamera soetas). Igatahes, reedel ehk 27. jaanuaril oli see tähtis päev (tegelikult mitmekordselt tähtis, kuna oli ka Atsi sünnipäev), mil ma seadsin oma sammud veelkord ülikooli suunas ja kaitsesin lõpuks ometi oma lõputöö ära. Ehkki pool tundi varem käed hullumoodi värisesid, suutsin ma kohapeal siiski rahulikuks jääda ja ütleme nii, et kaitsmine läks üle ootuste hästi. Hindeks sain A ja ülikooli lõpetan nüüd ka kiitusega.:)

Sama päeva õhtuks oli plaanitud meie korteris väike pidu. Lisaks minu lõpetamisele oli vaja tähistada ka mitmeid sünipäevi. Nagu juba öeldud, oli samal päeval sünnipäev Atsil. Paar päeva hiljem (ehk siis täna) Liinal ja homme Mariellel.

Traditsiooniline eesti pidupäevasöök ehk siis suur hunnik kartulisalatit (veel järgmisel päeval sõime seda hommikuks, lõunaks ja õhtuks..ja siis jagus veel ühe päeva hommikusöögiks :D).

Nagu taustal näha, võtsime asja tõsiselt ja tuba sai isegi kaunistatud. Pildil poseerimas Liina, mina & Marielle.

mu veits hullud saarlased ehk siis Liina ja Ats..

Marielle :)

Väga nämmud tulid lehttaigna ja vinkudega pirukad. Ülilihtne teha, aga läksid nagu soojad saiad (need nad muidugi olidki..)

Pirru meisterdas valmis küpsisetordi, lecker!

Meie peo-lounge:

Siimu fotokatsetused küünaldest:

Õnnestus ka fotograaf ühele pildile tabada

ja lõpuks paar ühispilti meie tavapärasest grupist. Esimesele Pir ei jõudnud

aga siin kõik tähtsad olemas :)

12:37 pm  •  30 January 2012  •  View comments

Tere sõbrad.

Mul hakkas enda blogi lugejatest kahju, kuna ma näen statistikast, et siia ikka piilutakse aeg-ajalt. Aga ega väga palju põnevat viimasel ajal juhtunud pole. Täna aga meenusid, et mul on digikas veel avaldamata pildid meie maja kõrval asuvast Mustamäe-Nõmme metsast (maastikukaitseala). Oleme selle võlud alles suhteliselt hiljuti avastanud, aga see on tõsiselt mõnus koht. Oleme Liinaga astunud ka suure sammu ja hakanud jooksmas käima. Paar nädalat sai seda päris edukalt tehtud, aga nüüd on mul juba tunne, et selleks on liiga külm. Homme ehk käin veel korra. Kui alustasime, olid ilusad soojad ja päikselised varasügisesed ilmad.

Muidu pusin vaikselt kooliasju, ent homme sean sammud lennujaama, et tervitada külalist Rootsimaalt. Fun fun fun :)

9:38 pm  •  16 October 2011  •  View comments

Kolmapäeval oli Kumus 1-euro päev, niisiis seadsime oma sammud Kadriorgu. Käisime kahel väga huvitaval näitusel.

Kuna ma ju teatavasti tegelesin kunstiajaloos just äsja 20. sajandi alguse kunstiga, siis olin pikemat aega juba tahtnud näha näitust: Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu

Pavel Filonov oli väga huvitav vene avangardi esindaja. Ei hakka pikka juttu kirjutama, vaid lasen piltidel enda eest kõnelda.

Kumu lehelt leidsin sellise keeruka lause, mis kirjeldab hästi Filonovi loomingut: Filonovi kunstimeetod ei näinud ette esemelise maailma kujutamisest loobumist abstraktse kunsti kasuks: ta uuris nähtamatuid protsesse nähtavate asjade sees, püüdes näidata vaatajatele elava mateeria struktuuri.

Mu vast kõige lemmikum maal sealt oli “Sokk”. Alguses vaatasin, et niisama ilusate värvidega sigri-migri pilt, aga siis lugesin, et kuskil peaks sokk olema. Ja kui uuesti vaatasin, siis oligi sokk.

Väga huvitava kontrastina olid välja pandud ka mõningad näited hilisemast sotsrealismist, mis 30datest aastatest alates Nõukogude Liidu ametlikuks kunstikaanoniks muutus. Seal olid siis põhiliselt realistlikud portreed Stalinist.

Teine näitus kandis pealkirja: gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur,

mis oli ka väga huvitav, aga hoopis teine tera. Põhiliseks teemaks oli siis interneti tähtsus tänases ühiskonnas. Kõige muljetavaldavam ja samas kõige hirmutavam asi oli seal multimeediainstallatsioon Memopol-II. Kui sisestada ID-kaart, siis otsis masin kõiksugu andmebaasidest välja kõiksugu andmeid inimese kohta ja kuvas need järjest suurele seinale justnagu CSI-s. Inimese nn digitaalsed jäljed internetis on ikka väga suured ja suhteliselt hirmuäratav oli kõiki neid andmeid suurel ekraanil näha. Muu hulgas kuvati seinale
riigieksamite tulemised, kõik koolid, töökohad, palganumbrid, Facebooki sõbrad ning isegi eeldatav surmakuupäev.

Igatahes, kui aega on, siis soovitan kumust läbi hüpata. :)

Ahjaa, vene keele õpingutele sai punkt pandud juba teise loengu alguses, kui saime aru, et ega ikka vabu kohti seal ei teki, kuna keegi ära minna ei taha. Mõtlen nüüd siin, kas peaks ostma iseõppimise õpiku või mitte. Eks näis, pean poest uurima, kas on mingeid häid õpikuid.

Praegu olen maal ja täna lähme võib-olla metsa seenele, jee! :-)

11:44 am  •  11 September 2011  •  View comments

On ka vist aeg endast taaskord märku anda. Vahepeal on uus kooliaasta alanud. Ehkki ma olin kindal, et ma enam koolimajja oma jalga vabatahtlikult lähemas tulevikus ei tõsta, olin täna hommikul 8.15 klassiruumi ukse taga ootamas nagu õigele koolijütsile kohane. Leidsime nimelt Pirruga, et on viimane aeg end kokku võtta ja ükskord ometi vene keelt korralikult õppima hakata. Kuid tuli välja, et samamoodi on veel väga paljud teisedki mõelnud, ehk siis tegelikult on kohtade limiit juba täis, aga me üritame ikka nii kaua kohal käia, kui vähegi saame. Eriti kuna õpetaja on vahva ja nalja saab ka veel. Меня зовут…Как вас зовут? Очень приятно. Nii tore oleks õppida venksi, esimest korda on mul päriselt selleks tahe olemas. Aga ma kardan, et peab ikkagi iseseisvalt sellega tegelema, kuna kohti lihtsalt pole ja millegipärast avatakse ainult üks 30-inimesega algajate rühm.

Tööleidmise osas häid uudiseid veel paraku pole. Sain vahepeal kunstiajaloo massiivsed tööd edukalt tehtud ja nüüd jäänud veel 1 seminaritöö ja siis uuesti bakatöö kallale. Tegemist on seega ikka, aga laiskust on ka palju, eriti kuna otseselt koolitunnis enam istuma ei pea.

11:35 pm  •  5 September 2011  •  View comments

Sügis tuleb, sinna ei saa midagi parata. Aga hea on see, et saab ploome mekkida ja ega need pildi peal olevad arooniad ka sinna põõsasse ei jäänud.

Homme Brita 2. sünnipäeva tähistama, ent üldiselt viibin mõtetega 20. sajandi alguse Saksamaal ehk siis kunstiajalugu ja ekspressionism ja eksamitöö tähtaeg tormab mu suunas uskumatu kiirusega (uskumatu on ka mu võime alati ikkagi kõike viimasele hetkele jätta).

Homse puhul Eestile ja meile kõigile endile palju õnne! :)

7:12 pm  •  19 August 2011  •  View comments

Neljapäeval võtsin oma kaks ja pool asja ja hüppasin bussile, mis viis mind ülemeremaale ehk siis Muhusse. Bussipeatuses ootasid mind Liina ja Siim ning läksime viimase vanematekoju. Kuna olin kohale jõudnud õhtul, oli aeg just sobiv, et jalga tõmmata kummik-püksid (ei oska öelda, mis nende ametlik nimetus on) ja kalale minna. Saaremaa ja Muhumaa inimeste jaoks näikse see kalalkäimine ikka päris tavaline asi olevat, minu jaoks on see aga täielik eksootika.

Minemine ehk siis saarlane ja muhulane näitavad suunda, kust kala saama peaks.

Ehkki enne oli vihma sadanud, oli õhtu ilus ja tuulevaikne ja uskumatu päikeseloojanguga.

Esimesed katsetused

Tegelikult me Liinaga saime hoopis paadis istuda terve aja ja ei pidanud mudas ringi vurama.

Kalad, kus te olete?

Väga pühendunud kalamehed ehk siis suur osa ajast kulus pildistamisele.

Ühel pool paistis juba kuu…

…aga teisel pool alles päike.

Ehkki pikka aega tundus asi lootusetu, tõmbas Ats lõpuks ikkagi ühe haugi veest välja.

Nälga me seega tol õhtul jääma ei pidanud ehk sis koju jõudes puhastasime ja küpsetasime ta kohe ära.

Kalalkäik oli igatahes vahva. Saab ilusas looduses vaikselt oma mõtteid mõlgutada (muidugi mitte siis kui Liinaga ühes paadis olla. Siis on jagatud mõtted ehk enamasti topeltnaljakad mõtted).

Järgmisel päeval tõusime hilja, jalutasime Muhus ringi ja õhtu lõppedes olin juba Saaremaale kuhugi väga väga omapärasesse kohta telkima jõudnud. Nimelt pidi sinnajõudmiseks pikalt kuskilt kadakate vahel lehmade karjamaal vantsima. Kohale jõudes arvasin, et oleme tsivilisatsioonist ikka väga kaugel juba, aga hommikul vara-vara kuulsin juba paatide surinat ja kalamehi askeldamas. Aga koht oli tegelikult väga ilus.

Sealtsamast kivide vahelt sain oma elu esimese puugi kah.

Laupäeva õhtul võtsid Aare ja Kerti ja Miia ja Brita kojuminnes mind enda auto peale.

Miial päevane sammunorm täis :)

Eile õhtul jõudsin koju ja mõtlesin kohe blogida, aga järsku sain aru, kui väsinud ma ikka olin. Vahelduseks uinusin vist paari minutiga. Ütleme nii, et 2 ööd telkimist iga suvi on vist minu jaoks piisav kogus. Samas mõtlesime seda ka, et kui oleks ikka piisavalt mõnus telk, hea madrats ja soe tekk, siis oleks ikka väga-väga mõnus ja mugav looduses magada.

Ahjaa, proovisime Liinaga ka midagi uut ehk siis tegelikult vana ehk siis juuksepesu munaga. Muidu jäid juuksed mõnusaks, kui välja arvata munavalgetükid, mida raske välja saada oli. Mäletan, et vanaema tegi seda ka mõnikord.

7:12 pm  •  14 August 2011  •  View comments

Ühel päeval kesklinnas ringi jalutades märkasime, et üks pikk tänav oli liiklusele suletud. Seal toimus suur protestiavaldamine ja niipalju kui me aru saime, siis oli teemaks rahulolematus haiglasüsteemiga.

Beatrizi juures olime kaks ööd. Ta on väga tore tüdruk, kes pärit Tenerifelt ja elab nüüd Barcelonas ning õpib psühholoogiat.

Güelli park, samuti Gaudí disainitud. Esialgselt oli plaanis uus elamurajoon rikastele, kuid nii kaugele ei jõutud, ent valmis sai hoopis väga ilus park.

Värvilistest klaasitükkidest kokkupandud mosaiigid (trencadís) on väga iseloomulik Gaudíle.

Pargist avanes imeline vaade linnale ja merele.

Mosaiigiga kaetud pingid.

Kuulus sisalik pargi sissekäigu juures.

Magic!

See siis on vaade meie teise kodu aknast. Mõnusad suured rõdud on mõnedel korteritel. Ühel hommikul kuulis Piret kuskilt Guantanamerat ja mõistis tol hetkel, et jah, me oleme Hispaanias. :D See korter asus suht kesklinnas Gracia-nimelises suht boheemlaslikus linnaosas. Meie kirjale vastas Mauricio, kes on pärit Brasiiliast ja kirjutab praegu oma doktoritööd spordipsühholoogia teemal. Aga kahjuks temal oli suht kiire ja me rohkem chillisime Borjaga, kes on umbes meievanune katalaani poiss. Nendega elas ka veel üks itaalia tüdruk ja üks Alex, kelle toas me magasme, kuna ta ise oli parasjagu ringi reisimas.

Ühel õhtul viidi meid ühte kohalikku baari, kus müüdi ainult shampust ja pakuti söögiks tapasid (hispaania suupisteid). Nende jutu järgi ei olnud koht väga täis, oleks võinud ka hullem olla. Eriti ringi liikuda ei saanud :D Madridis oli sama lugu meil, koht oli pungil täis ja meile öeldi et ‘täna suht tühi’. Meie isikliku ruumi vajadus on vist ikka palju suurem kui hispaanlastel.

Ühel päeval võtsime siis sealt La Boqueríast mõnusad smuutid endile.

Loomulikult oli meil ka rannapäev (arbuusidega). Pärast seda randa enam Harku järve äärde ei kutsu eriti.

Ühel õhtul sattusime juhuslikult ühele tänavapeole. Me üritasime sisse sulanduda, aga kui kõik valjusti hispaaniakeelseid laule laulsid, siis me küll üritasime teeselda, et teame sõnu, aga eriti hästi see välja ei kukkunud. See oli vist kõige ehedam ‘hispaania’-kogemus sellelt reisilt. Väga palju turiste sealkandis igatahes polnud. Veits kahju on muidugi nendest inimestest, kes sellel tänaval elasid. Üks vanaonu käis üpris pahura näoga vahepeal rõdul ringi.

Võtsime ette ka reisi kesklinnast veidi eemalasuvale Montjuïc-i mäele. Sinna viis köisraudtee, millega sõitmine oli ka väga vahva elamus.

Montjuici kindlus.

Ja taaskord ilusad vaated linnale.

Seal mäe otsas asus ka olümpiastaadion. Parasjagu pandi seal lava üles Bon Jovi esinemise jaoks.

La Rambla.

Ühel õhtul käisime veini joomas ja paellat söömas. Pildi peal üks meie hostidest, Borja.

Ja enne kui arugi saime, oli nädal aega juba möödas ja tuli taaskord asjad kotti loopida (võ pigem suruda, et kõik käsipagasisse ära mahuks ikka) ja bussiga Gironasse sõita. Lend Itaaliasse läks õhtul, aga kuna teine lend läks alles hommikul, ootas meid ees mõnus öö Bergamo lennujaamas. Sinna jõudes olid kõik pingid juba ööbijaid täis ja peaaegu kõik seinaääred ka juba, nii et algul kõndisime mingi 10 min nõutult ringi, et endale kohakest leida. Päris keset põrandat ju ka pikali visata ei tahtnud. Õnneks lõpuks ikkagi leidsime ühe vaba koha seina ääres. Väga pehme ega soe seal põrandal ei olnud ja kõige tipuks ajasid lennujaamatöötajad kuskil 4 paiku kõik unised reisijad minema sealt, kuna me olime olnud saabuvate lendude osas, kuna väljuvate lendude osa oli üldse kinni öösel. Hommikul hakkasid aga uued lennud juba saabuma. Igatahes äratus oli suht karm. Teine lend tundus kuidagi eriliselt pikk ka.

Aga noh, koju jõudsime ilusasti ja tegelt läks ju terve reis suuremate viperusteta. Väga tore oli igatahes ja Barcelonas on veel palju-palju avastada, nii et sinna tuleb oma sammud veel kunagi seada. Nüüd ei ole igatahes London enam mu ainuke lemmiklinn. :)

8:58 pm  •  4 August 2011  •  View comments

Väikese hilinemisega ka pilte ja juttu minu ja Pireti reisist Barcelonasse. See nädal aega möödus väga-väga hästi, ükski host meid alt ei vedanud ning kõik oli väga kena ja tore ja vahva. 40 kraadi küll ei olnud (huh!), aga üle 30 ja natuke üle selle oli ikka vist, aga see tundus väga normaalne ja ei olnud üldse sellne raskelt talutav kuumus nagu see siin mõnikord on (samas vb olime lihtsalt end ette valmistanud hullemaks).

Teekond viis meid läbi Põhja-Itaalia, kus meil kahe lennu vahel oli terve päev, mida me ei viitsinud lennujaamas veeta ja seega sõitsime väikelinna Bergamosse. Sõime pizzat ja gelatot (jäätist), et võiksme vähemalt öelda, et oleme itaalia pizzat ja jäätist söönud. Tegelkult see väike osa Itaaliat väga vaimustav ei olnud, kuna vihma hakkas sadama ja kõik rääkisid ainult itaalia keelt, millest me mõhkugi ei taibanud (ainult kodus päheõpitud lause ‘un gelato per favore’, mida me aga siiski kasutada ei julgenud).

Õhtul läks järgmine lend üle Vahemere Gironasse, mis asub umbes 100 km kaugusel Barcelonast. Sealt saime aga hõlpsasti ‘Barcelona Bus’-i peale hüpata. Kohe oli aru saada, et Eestis ringi vuravas bussis me vist küll ei viibi, kuna jutuvada oli ikka päris vali (kesköö paiku sõitvas bussis siin oleks küll vaikus). Varsti nägingi kauguses kõrguvat Sagrada Familiat ja olimegi Barcelonas. Pidime veel enne metroo sulgemist kesklinnast eemale sõitma, et oma esimese hosti juurde jõuda. Õnneks aitas meid bussijaamas natuke üks Barcas elav britt ja esimene sõit imelise Barcelona metrooga võis alata (me sõitsime sellega ikkka päris palju. Hispaania metrood on ikka väga muljetavaldavad - avarad, puhtad ja suvel jahedad, Piret väitis isegi, et tundis piparmündilõhna seal :D). Natuke hirmus oli küll kuskil öösel suvalises kohas mingit tundmatut tänavat otsida, aga ma suutsin edukalt hispaania keeles teed küsida ja jõudsme elusalt Beatrizi juurde.

Järgnevalt mõned pildid tutvumisest Barcelona tähtsaimate vaatamisväärsustega.

Gaudí meistriteos Sagrada Familia, mis ajas mulle lausa külmavärinad peale. Ma olen viimasel ajal koolis päris palju Gaudíga tegelenud ja nii äge oli lõpuks kõiki ta töid päriselt näha.

See kirik on ta põhiteos, mis jäi pikaks ajaks pooleli, kui ta ise 1926. a trammi alla jäi ja ära suri. Nüüd ehitatakse seda edasi, aga pikka aega ei suudetud otsustada, kuidas seda üldse edasi ehitada, kuna Gaudíl polnud kunagi täpseid kavandeid lõpptulemuse kohta, ta oli ise alati kohapeal töömehi juhendamas ja improviseeris palju.

Väga kummaline oli näha palmipuid lihtsalt pargis kasvamas.

Casa Milá ehk La Pedrera (tõlkes kivimurd). See on Gaudí suurim elamuprojekt ja tihti peetakse seda rohkem skulptuurteoseks kui majaks.

Casa Milà on maja nagu merelaine, kuna selle fassaad kujutab endast horisontaalset lainetust, mis on inspireeritud ookeanist. Aknad ja rõdud paistavad justkui koobastena kivimassist välja. Seina pinnad meenutavad loodusliku liivamäe nõlva. Ägedad on ka rõdude abstraktsed rauast piirded, mis kaootiliselt väänlevad ja pöörduvad. Kuulub UNESCO-nimekirja.

Täiesti sürr ehitis on Casa Batlló. Maja nägi alguses täiesti tavalne välja, kuid selle omanik Josep Batlló i Casanovas leidis, et senine ehitis on kõige igavam korterelamu Barcelonas ning soovis maja renoveerida lasta. Omanik ei osanud aimatagi, et selleks tööks palgatud Gaudí uuendused nii radikaalsed on ja et maja täiesti uue välimuse saab.

Fassaad kaeti värvilise mosaiigiga, ohtralt kasutati sealjuures sillerdavaid vikerkaarevärve. Omapärased on luid ja skeletti meenutavad vormid: rõdud meenutavad oma silmade ja suuga loomakolpasid (näiteks kassi või rebase) ning esimese korruse sambad inimluid. Seetõttu nimetatakse hoonet ka Casa dels ossos ehk kontide maja. Lainjas fassaad näikse olevat pidevas liikumises – selles on nähtud vahutavate merelainete kujutist, mille tekitavad sein, rõdud ja aknalauad. Omapärane on ka hoone katus, kus võib silmata draakonikujutist. Ehitist on võrreldud ka Hansu ja Grete muinasjutumajaga, selline võrdlus valmistas toona Gaudíle vaid rõõmu.

Parim asi on mandariinijäätis.

Legendaarsel ostutänaval La Ramblal asub legendaarne turg La Boquería, mis võttis silme eest vägagi kirjuks. Kui ma Barcelonas elaksin, käiksin seal ilmselt iga päev.

Mõned neist elukatest jooksid seal jää peal ringi veel.

Traditsioonilised hispaania singikäntsakad.

Igas võimalikus maitsekombinatsioonis smuutid.

Paar tänavat La Ramblast kõrvale astudes nägime juba selliseid üpris halvas seisukorras olevaid maju, kus elasid ilmselt eelkõige sisserändajad.

VAMOS A LA PLAYA ehk siis Barceloneta linnaosas asuv rand. Vahemeri on palju soolasem kui meie meri, ma maitsesin (tegelt ei pidanud maitsmagi, see sool jäi huulte külge lihtsalt).

Ma kõike praegu ei postitanud, umbes pooled pildid on veel tulekul. :)

1:09 pm  •  2 August 2011  •  View comments